02.19.19

Püssirohuta tukist pauku ei tule: „näljased“ töötajad ja Magnetic MRO tähelend

Lugesin hiljuti Äripäevast ettevõtte Magnetic MRO eduloo kohta. Tegemist on Eestist alguse saanud ettevõttega, mis pakub lennukihooldusteenuseid üle maailma ja mille käive on viimase 5 aastaga kasvanud 10 miljonilt eurolt 120 miljoni euroni (!). Organisatsiooni veab samas firmas aastaid tagasi mehhaanikuna alustanud Risto Mäeots.

Ettevõte on pika ajalooga: tänane Magnetic MRO sai 1995.a alguse Estonian Airi hooldusosakonnast. 2014.a pöörati ettevõtte vaim peapeale ja hakati otsima võimalusi laieneda ka teistesse valdkondadesse nagu angaaride hooldus, lennukimootorite äri, varuosade müük. Osaliselt tõi organisatsiooni täiendavat püssirohtu private equity fondi Baltcap sisenemine tuumikomanike ringi 2010. aastal. Sisuliselt on tegemist erakapitalifondiga, mida veavad kogenud ettevõtlusstrateegid ja mis investeerib kapitali suure potentsiaaliga ettevõtetesse, muutes neid efektiivsemaks, et siis peale arengueesmärkide saavutamist ettevõte uutele omanikele kopsaka tootlusega maha müüa. Nii läkski: hiljuti müüs Baltcap peale ettevõtte väärindamist oma aktsiad hiinlastele, tehes arvatavalt üsna eeskujuliku exit´i. Magnetic MRO arengutempo on igal juhul tänaseni olnud meeletu. Täiendavat kütet loodetakse saada võlakirjade emiteerimisega Nasdaq Tallinna börsi First North turul, pakkudes investoritele soliidset 8 protsendilist (!) aastaintressi.

Arusaadavalt ei piisa kasvu teostamiseks ainult nõudlikust finantsinvestorist. Vaja on ka ambitsioonikaid töötajaid.

Rääkides ambitsioonikusest, siis on sellel sõnal meie ühiskonnas justkui paha mekk mann. Isegi enda töös olen viimastel aastatel tähele pannud huvitavat fenomeni: iseloomustades juhikandidaati kui ambitsioonikat tegijat tekib värbavas juhis kiirelt küsimus, et ega pole tegemist inimesega, kes tuleb oma energiaga meeskonda asjatuid pingeid tekitama. Originaalis on ambitsioon tähendanud tugevat tahet saavutada midagi läbi meelekindluse ja töökuse. Tavatähenduses on sellele miskipärast külge poogitud negatiivse varjundiga atribuute: ambitsioonist rääkides kangastub pilt ärijuhist, kes on oma karjääri seadnud ettepoole perekonnast ja töötajate heaolust ning kellele meeldib personalist välja pressida viimased elumahlad.

Tõepoolest, kui räägime ambitsioonikusest kui isiksuseomadusest, siis kehtib siin idamaadest tuttav yin yang´i printsiip. Vaadates tööalase isiksusetesti Hogan Personality Inventory ambitsiooni skaala madalate ja kõrgete skooride kirjeldusi, siis on mõlema puhul võimalik rääkida nii plussidest (upside) kui ka miinustest (downside). Kõrge skooriga testitäitjad on üldjuhul initsiatiivikad, energilised, seavad kõrgeid eesmärke ja tahavad elus edasi jõuda. Riskideks aga võistluslikkus, soov domineerida ja jõulisus. Madala skooriga on seevastu koostööaltid, teistega arvestavad ja head meeskonnatöötajad, aga riskideks madal initsiatiiv, vähene edasipüüdlikkus ja „näljatunde“ puudumine.

Hogani tööalase edukuse ja isiksuseomaduste vaheliste seoste leidmisele keskendunud uurimused on näiteks näidanud, et ambitsioonikus on üks joontest, mis ennustab läbilöögivõimet mitmetel ametitasanditel ja -valdkondades: juhtimine, äriarendus, müük, tippspetsialistide ja professionaalide tasand jne. Mainitud seosed ei kehti üksnes ärisektoris, vaid ka avalikus ja mittetulundussektoris ja on ka eeldusteks isiklike elueesmärkide saavutamisel. Igasuguse progressi ellukutsumiseks on lisaks koostöövõimele ja tarkusele vaja parajat annust „nälga“. Lõpetuseks: kui edukultusest on postkapitalistliku Euroopa tähenduste ruumis saanud midagi halba, mis peaks kuuluma üheksakümnendatest pärit reliktide hulka, siis miks ei võiks seda ümber nimetada edasipüüdlikkuse kultuseks?

Alo Naelapea, juhtivpartner